Külastasin Ankrukoha permakultuuri aeda augustis viljade valmimise ajal. Õuna-ning pähklipuud olid lookas ning ploomid juba peaaegu üleküpsenud. Mööda kitsast teerada viljapuu aia poole astudes märkan mitmeid kasvuhooneid, mõned neist on tühjad ja ülekasvanud.
Radade ääres kasvavad madalad pinnakattetaimedena metsmaasikad, müüride najal ronivad kuivust armastavad taimed nagu kukehari või nõmmliivatee.
Keset närvilist linna on mõnus sellisesse oaasi sattuda. Alguses jääb mulje, nagu oleksin kuskile tavalisse võpsikusse sattunud, kuid natukene kauem ringi uudistades saab selgeks, et tegelikult näeb sellist liigirikkust ja taimekooslust looduses koos kasvamas väga harva, kui üldse.
Ühes väikeses Raplamaa külas elab mees nimega Manfred, kellele külla sõites paistab juba kaugelt silma tema kodu ümber kasvav metsasalu. Rohetav puudeviirg, moodustab kontrastiks hiiglaslikule laudakompleksile ja lagedatele karjamaadele just kui omaette saare.
Agroökoloog, eetiline vegan, kariloomavaba permakultuuri pioneer Helen Atthowe, keda on tegelenud üle 25 aasta vegan-põllumajandusega tegelenud ning loonud mitmeid farme ning ka toidumetsa ökosüsteeme nii Kanadas kui ka USAs. Palju inspiratsiooni on ta ilmselt saanud Masanobu Fukuokalt, kelle üks õpilastest ta oli.
