Eelmisel aastal Chelsea lillenäitusel kuldmedali vääriliseks tunnistatud aed loodi tähistamaks Montessori pedagoogika 100. praktiseerimisaastat Suurbritannias. Aed on loodud klassiruumi pikenduseks, kus lapsed loodusega lähemalt tutvust teha saavad.
looduslähedane
Looduslähedased mänguväljakud Londonis
Sattusin Londonist läbi reisides kahele põnevale mänguväljakule. Enamus neist olid valmistatud puidust ning endalgi tekkis tahtmine seal mängida.
Looduslähedane minitiik vannis
M Kel on ainult väike rõdu, terass või tagaaed saab väikese veesilma luua tsinkvanni või mõnesse teise sobiva suurusega anumasse. Minitiigi eelis on see, et talveks saab veekogu vajadusel ära likvideerida. Kuna väike veekogu soojeneb kaevatud tiigist oluliselt kiiremini tuleks vanni jaoks valida paik, kuhu kuum keskpäevapäike peale ei paista.
Püsikutepeenar linnahaljastuses
Üks sügisene kõrreliste-püsikutepeenar Saksamaal. Mõned taimed veel õitsevad, kuid paljud on juba varakult sügiseks valmistuma hakanud. Mitmetasandilised puhmad jätavad naturaalse mulje ning pastelsetes toonides õied mõjuvad närvilises linnakeskkonnas üsna rahustavalt. Lisaks sellele pakub eri aegadel õitsev peenar söögipoolist ja elupaiku linnas elavatele putukatele.
Inspiratsioon: Looduslähedane laste mänguväljak
See looduslikest materjalidest ehitatud ning ümbritseva loodusega kokku sulav mänguväljak asub Saksamaal ühe piisonite loomapargi piletimüügi putka juures. Lapsed saavad juhtida vett erinevaid kanaleid pidi, peita end pajuokstest onni või mängida katusega liivakastis. Kuskil ei hakka silma kirevat plastikut ning lapsel on sellises paigas ilmselgelt põnevam mängida, kui ühe liumäe ja pisikese liivakastiga tehases tehtud tüüp-mänguplatsil.
29-aastane permakultuuri aed
Külastasin Ankrukoha permakultuuri aeda augustis viljade valmimise ajal. Õuna-ning pähklipuud olid lookas ning ploomid juba peaaegu üleküpsenud. Mööda kitsast teerada viljapuu aia poole astudes märkan mitmeid kasvuhooneid, mõned neist on tühjad ja ülekasvanud.
Ökotalu keset tööstusfarmi karjamaad
Ühes väikeses Raplamaa külas elab mees nimega Manfred, kellele külla sõites paistab juba kaugelt silma tema kodu ümber kasvav metsasalu. Rohetav puudeviirg, moodustab kontrastiks hiiglaslikule laudakompleksile ja lagedatele karjamaadele just kui omaette saare.