Nonii, vaikselt on käes aasta kõige kiireim aeg aednikuperspektiivist vaadates. Viimased 3 nädalat on olnud põud ning lõõskava päikese ja tuule käes tuleb aeda palju kasta. Paljud redised on üles tulnud ning kannatamatult ootan, millal saaks esimesi süüa. Need on alati kõige parema maitsega. Samuti on lõpuks üles tulnud esimesed porgandid, ilmselgelt katteloori all.
Segaviljeluse printsiipide järgi loodud 70 m² suuruses kasvuhoones värvuvad maitsvad hiiglaslikud ´Marmande‘ tomatid, kellele on seltsiks arvukalt teisi taimi.
Märtsikuu on varsti möödas ning varsti algab aednikel aasta kõige tegusam aeg. Juba tahaks, et ilmad veel soojemaks läheksid, aga hetkel on seda varakevadist aega hea ära kasutada planeerimiseks.
Selle talve ilma saab kirjeldada ainult paari sõnaga. Tormituul ja vihm. Vähemalt Walesis on küll nii olnud, et igal nädalal on torm. Kuidagi on nad end tihti nädalavahetuste peale sättinud. Just sellele ajale, kui inimesed puhkavad ja ringi sõidavad. Elame kivist majas, mil ka kividest katus, seega siit midagi ära ei lenda, kasvuhoonetelt aga küll.
Soovime, et meie linnad oleksid rohelisemad ning inimsõbralikumad paigad, seega linnaplaneerimisele kaasa rääkides, rõdudele, terassidele, tühermaadele (söödavaid) taimi istutades astumegi sammukese selles suunas. Tarbetaimede ning viljapuude kasvatamine linnaruumis loob teadmisi tervislikumast mahedast toitumisest ning aitab loomulikku looduskeskkonda ja elurütmi betoondžunglisse tagasi tuua.
Kallaku peal asuval endisel välja kurnatud maaga loomakarjamaal tundub esmapilgul võimatu midagi kasvatada. See ettevõtmine tasus ennast siiski ära ning hoolimata sellest, et suur osa maast on ikka veel mürgise taime ristirohu poolt vallutatud kinnitrambitud pinnast armastava(Jacobaea vulgaris) kasvab seal toidumets ning kasvuhoones valmivate tomatitega on raske sammu pidada. Teiseks domineerivaks putukate magnetiks on ümbritsevatel väljadel …
Päevad on läinud pikemaks ning on aeg hakata taimi ette kasvatama. Kuiv korteriõhk ei ole pisikestele taimedele üldse meelt mööda ning parem on neid kasvatada mõne läbipaistva anuma sees.
Ühes väikeses Raplamaa külas elab mees nimega Manfred, kellele külla sõites paistab juba kaugelt silma tema kodu ümber kasvav metsasalu. Rohetav puudeviirg, moodustab kontrastiks hiiglaslikule laudakompleksile ja lagedatele karjamaadele just kui omaette saare.
Kirjalikes allikates mainitakse safranit juba 3500 aastat tagasi. Inimesed kultiveerisid krookussafrani tõenäoliselt metsikust eellasest ´Crocus cartwrightianus´est valides ebatavaliselt pikkade emakasuudmetega isendeid.
