Selle talve ilma saab kirjeldada ainult paari sõnaga. Tormituul ja vihm. Vähemalt Walesis on küll nii olnud, et igal nädalal on torm. Kuidagi on nad end tihti nädalavahetuste peale sättinud. Just sellele ajale, kui inimesed puhkavad ja ringi sõidavad. Elame kivist majas, mil ka kividest katus, seega siit midagi ära ei lenda, kasvuhoonetelt aga küll.
Saabun Bietenrood´i (holl k. peedipunane) tallu ühel tavatult kuumal juunikuu õhtupoolikul. Mind võtab vastu kastmisvoolikuga mängiv 3-aastane perepoeg, kes kavalalt naeratades veejoa minu poole suunab ning seejärel rõõmsalt kiljatades jooksu pistab. Sellise ilmaga ei oskaks paremat tervitust tahtagi. Pärast jahutavat „tervitusdušši“ kohtun viimaks ka teiste pereliikmetega. Hollandis elavad endised loomaaktivistid Yvo ja Suzette ning nende …
Rongist maha astudes suundun juba mällu sööbinud kaardi ning ülidetailselt kirjeldatud juhiste järgi pisikesest külast välja talumaade poole. Ära eksida lihtsalt poleks olnud võimalik, sest farm asus külast eemal Thames´i jõe kaldal. Asulast välja jõudes ääristasid teed kõrged hekid, kus kasvas mitmeid eri liiki puuvilju-ja marju. Peatusin korduvalt, et raskuse all paindunud puudelt magusaid ploome …
Külastasin Ankrukoha permakultuuri aeda augustis viljade valmimise ajal. Õuna-ning pähklipuud olid lookas ning ploomid juba peaaegu üleküpsenud. Mööda kitsast teerada viljapuu aia poole astudes märkan mitmeid kasvuhooneid, mõned neist on tühjad ja ülekasvanud.
Ühes väikeses Raplamaa külas elab mees nimega Manfred, kellele külla sõites paistab juba kaugelt silma tema kodu ümber kasvav metsasalu. Rohetav puudeviirg, moodustab kontrastiks hiiglaslikule laudakompleksile ja lagedatele karjamaadele just kui omaette saare.
