Vegan-maheviljelus on kariloomakasvatust ning vangistuses olevate loomade ära kasutamist vältiv taimekasvatusmeetod. Loomasõnniku asemel kasutatakse taimset komposti, haljasväetist, multšimist ning mitmekesist viljavaheldust, et mulla viljakust püsivalt suurendada ja stabiilselt hoida.
Kariloomavaba põllumajanduse puhul on oluline nii loomade, keskkonna kui ka inimeste heaolu.Vegan-maheviljeluses ei kasutata vangistuses elavatelt põllumajandusloomade jääkprodukte. Loomad ei saa intensiivkasvatuse tingimustes liigiomast elu elada ning enamasti lõppeb nende elu piinarikkalt tapamajas.

Mitmetasandiline loodussõbralik Shumei väikefarm
Vegan-põllumajanduse eesmärk on soodustada põldudel looduslikku ökosüsteemi kuuluvate elusorganismide(putukad, vihmaussid, linnud, mikroorganismid jne) tegevust. See meetod on mõneti erinev mahepõllumajandusest, kuna mahestandardite järgi on siiski lubatud kasutada mitmeid loomset päritolu väetisi nagu sõnnik, verepulber, kondijahu, kalaemulsioon jne, kuigi need pärinevad tihti intensiivsetest loomakasvatusest ning tapamajadest. Sarnaselt mahepõllumajandusele, ei kasutata kariloomavabas süsteemis pestitsiide, keemilisi väetisi ning geneetiliselt muundatud organisme(GMO). Sellest, mis on veganlus ning miks loomade ära kasutamine õigustatud ei ole, loe siit(vegan.ee). 

Miks vegan-maheviljelus looduslähedasem on?

 

Üks gramm mulda sisaldab miljardeid mikroorganisme. Need pisikesed organismid töötlevad kompostiks ümber lehti, puitu, põhku jne. On üldteada, et agrokeemia vigastab või hävitab neid mullale nii kasulikke olendeid. Üsna vähe on räägitud sellest, et ka kõrges konsentratsioonis loomasõnnikuga väetamine kahjustab mikroorganismide elutegevust ning viib mullaelustiku tasakaalust välja.

Lagunemata loomsed väljaheited sisaldavad suures koguses lämmastikku.  Lämmastik ning eriti uriinis sisalduv kusiaine ehk karbamiid(uurea) mõjuvad sama moodi nagu kunstlikes väetistes sisalduv karbamiid. Looduslikest allikatest pärinevaid aeglaselt lagunevad lämmastikväetisi kasutab taim vastavalt vajadusele, kuid karbamiidi puhul imab taim seda väga suurtes kogustes hoolimata sellest, kas seda parasjagu kasvuprotsessis vaja on või mitte.

Liigne kogus lämmastikku tekitab taimes stressi ning lisaks sellele hävitab kusiaine mulla mikroorganisme, kelle ülesandeks on toitained taimedele sobivasse vormi töödelda.   Selle tagajärjel muutub muld elutumaks ning taimed muutuvad üha enam sõltuvaks keemilistest väetistest ja lisanditest, kuna nad ei ole seda enam võimelised mullast iseseisvalt hankima.

Suur “karbamiidiannus” sunnib taime mullast rohkem vett imama, kui see tegelikult vajalik oleks. Seeläbi muutuvad terviljad, köögiviljad jne. kaalult raskemaks, kuid taimed ei ima enam maapinnast mullaelustiku poolt tarnitud mikroelemente. Seetõttu on saagil veemaitse ning üldine toiteväärtus on madal ja taimed on haiguste suhtes tundlikumad. Kasutades hoolikalt läbi mõeldud looduslikke väetamisviise võidavad sellest nii maa, taimed kui ka inimene.

Ökonoomsem maakasutus = rohkem toitu

Lisaks sellele, et taimed suurest lämmasikukogusest sõltuvusse võivad jääda on oht, et isegi kompostitud loomasõnnik sisaldada mitmeid patogeene, kes võivad jäävad elujõuliseks ka mullas.

Loomade toitmiseks ja ülalpidamiseks läheb vaja oluliselt rohkem maad, vett ja väetist kui taimetoidu saamiseks. See on nii, sest suur osa loomasöödaks kasutatavas teraviljas sisalduvatest kaloritest läheb lihtsalt kaduma loomade elu- ja seedetegevuse käigus. Ei ole vajalik orgaanilist ainet läbi looma seedesüsteemi lasta, et looma kehaosadest toitu või väetist saada. Selleks, et saada üks kilo loomaliha, kulub umbes 10 kilo teravilja ja 5000–20 000 liitrit vett. Võrdluseks, ühe kilo nisu tootmiseks kulub 500–4000 liitrit vett. Loe siit (vegan.ee) edasi, kuidas intensiivne loomakasvatus keskkonda kurnab.

Taimed sobivad väetiseks tõhusamalt neid otse taimseks kompostiks, multšiks või haljasväetisena kasutades. Kui toidad mulda, toidab muld taimi.

Kasutades taimekasvatuses väetisena taimset orgaanilist materjali, loob see viljakat, elujõulist mulda, kus arenevad jõudsalt mikroorganismid ja mükoriisavõrgustik, kes omakorda mineraalaineid lagundades neid taimedele paremini omastatavaks muudavad.   See tagab  mulla pikaajalise viljakuse ning taasloob tasakaalustatud loodusliku flora ja fauna mitmekesisuse farmis ning selle ümber.

Kolmandik kogu maakeral toodetud teraviljast läheb loomadele söödaks. USA-s söödetakse üle 70% teraviljast kariloomadele, Euroopa Liit impordib aga umbes 70% oma loomasöödast, mille kasvatamiseks kulub 20 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat. Euroopa Komisjon on öelnud, et „Euroopa põllumajandus on võimeline toitma Euroopa inimesi, kuid mitte Euroopa loomi”.

Tervelt 30% kogu maismaast kasutatakse põllumajandusloomade kasvatamiseks, kas karjamaana või sööda tootmiseks. Vabapidamisel olevad kariloomad võtavad enda alla veelgi enam maad, mis on enamasti loodud metsiku looduse arvelt.

Meetodid

Maapinna pikajalise  ühtlase viljakuse loomiseks kasutatakse peamiselt haljasväetisi, taimset komposti ning võimalikult vähe  kündes, et minimaalselt mullaelustiku arengut häirida.

Kariloomavabas põllumajanduses ei kasutata:

  • vere-ja kondijahu
  • sule-ja kalapuru
  • kalaemulsiooni
  • krevetikomposti
  • loomasõnnik

Samuti pole  soovitatav kasutada:

  • kasvuturvast (rabade kuivendamisel kaovad paljude organismide elupaigad)

Selle asemel kasutatakse erinevaid meetodeid, et mulla viljakust säilitada:

  • multšimine
  • taimne kompost
  • haljasväetis ehk. roheline “sõnnik”
  • hakitud oksad
  • vetikad, adru
  • viljavaheldus
  • polükultuur (segaviljelus)
  • kaevevaba meetod
  • ning kõik teised jätkusuutlikud meetodid(Loe siit), mis ei põhine loomade ära kasutamisel

Küsitavad ning mõneti vastuolulised meetodid:

  • vermikompost( mõneti vastuoluline, sest kompostiussid ei saa kinnises süsteemis päris vabalt liikuda kuigi neilt protsessi käigus midagi ära ei võeta)
  • kookoskompost( alternatiiv kasvuturbale, kuid ei ole ikkagi täielikult järkusuutlik, kuna transportitakse kaugelt, pärineb intensiivkasvatustest, istanduste rajamisel hävib kohalik floora ja fauna jne, kuid on hea kasutusviis toidutootmise jääkproduktile).
  • kõdunenud inimsõnnik(vegan humanure) sisaldab lisaks toitainetele ka haigusetekitajaid, ning komposteerimisprotsess peab olema hästi kontrollitud ja üsna pikk(vähemalt 2 aastat)

Keskkonnahoid

Taimede poolt kasutamata jäänud lämmastik kandub mullast pinnaveekogudesse ning põhjavette.  Liigne loomsete väetiste kasutamine võib  põhjustada ulatuslikku  reostumist nitraatidega, mis muudab ökosüsteemide loomulikku toimimist ning alandab vee kvaliteeti.

Lõpmatud rapsipõllud

Vegan-maaviljelus püüab tähelepanu juhtida sellele, et fossiilsetest kütustest on võimalik vähem sõltuvuses olla. Kariloomavaba maaviljelus püüab võimalikult palju kaugelt pärinevast väetismaterjalide kasutamisest hoiduda.  Nii palju kui võimalik üritavad farmerid  väetiseks mõeldud orgaanilise aine hankida lähedalt või toota seda oma maapeal, et vähendada transpordivajadust.

Kaevevaba meetodi(no-till method)  koos kariloomavaba maheviljeluse kasutamisega säilib ka planeedi suurim “süsiniku reservuaar” – muld. Muld sisaldab kogu maailmas kokku kaks korda rohkem süsinikku, kui seda leidub atmosfääris, ja kolm korda rohkem, kui seda leidub taimkattes. Intensiivse kündmise tagajärjel  seguneb muld hapnikuga ja mulla keskmine temperatuur tõuseb. Selle tulemusena kiireneb orgaanilise aine lagunemine.  Mullas sisalduva orgaanilise süsiniku kadu võib piirata mulla võimet anda taimedele tugevaks kasvuks toitaineid. Orgaanilise süsiniku talletamine on väga oluline mulla mikroobsete ökosüsteemide säilimise seisukohalt, kelle tegevus on elujõuliste taimekasvatuse toimimise põhialuseks. Kasutades haljasväetisi ning põlde võimalikult vähe kündes säilib orgaaniline süsinik, mis muidu lihtsalt atmosfääri lenduks.

Kohaliku orgaanilise aine kasutamisel mulla viljakuse loomiseks väheneb nii transpordikulu kui ka keskkonnaheide.

Fosiilkütuste kasutamine on vähenenud ning seega CO2 atmosfääri paiskamine on minimaalne. Kasutatakse võimalikult palju taastuvaid energiallikaid – inim-,päikese-, tuule-ja veeenergiat.  

Kariloomavabas maaviljelussüsteemis soodustatakse liigilist mitmekesisust säilitades ja taasluues stabiilset kohalikku ökosüsteemi.

Video sellest, kas ja kuidas loomavaba põllumajandus võimalik on.

 

 

Allikad:
http://veganicpermaculture.com/
https://en.wikipedia.org/wiki/Vegan_organic_gardening
http://www.stockfreeorganic.net/
http://www.newfarm.org/depts/talking_shop/0104/moo.shtml
http://www.onegreenplanet.org/lifestyle/sustainable-animal-products-an-oxymoron/
http://vegan.ee/veganlusest/pohjused/keskkond/
http://www.swissveg.ch/bioveganeLandwirtschaft
https://books.google.de/books?id=Ni3NBQAAQBAJ&pg=SA24-PA18&lpg=SA24-PA18&dq=toxic+in+animal+manure+science&source=bl&ots=uvtnlfwVZe&sig
=q9WThuwFxwEySYLYj68P383VAEU&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjloMu5-8jMAhUD6RQKHTWwBAoQ6AEIRzAF#v=onepage&q&f=false
http://www.maves.ee/Tasub_teada/nitraat.htm
https://www.sciencedaily.com/releases/2010/02/100224171828.htm
http://www.futurefarmers.com.au/young-carbon-farmers/carbon-farming/
importance-of-carbon-in-the-soil