Üht kindlaks määratud meetodit, kuidas täpselt maad harima peaks pole olemas. Aiandusmaailmas pigem toetutakse erinevatele juhtnööridele ning leitakse endale kõige sobivam viis taimede kasvatamiseks.

Vegan aiandus on taimekasvatussuund, mis ei kasuta sihipäraselt meetodeid, mis elusolendeid kahjustaks. See tähendab, et on vaba nii loomsetest lisaainetest (sõnnik, kondipuru, verepulber jne) kui ka keemilistest väetistest. Lisaks sellele ollakse looduses elavate olendite vastu lugupidavad ning soodustatakse jätkusuutliku bioloogilise mitmekesisuse teket.

Siiski ei tohiks laskuda idealismi, et aiast oleks võimalik eemal hoida kõik elusolendid, kes samuti peenral kasvavaid toidutaimi himustavad. Seda ei ole võimalik saavutada isegi siis, kui kasutatakse vängeid kemikaale. Pigem oleks mõislik leida tasakaal ning aktsepteerida, et looduses elavatele olenditele jääb ka oma osa sinu saagist. Kasutades ennetavaid meetodeid näiteks varajane rohimine, hommikune kastmine, elujõuliste seemnete ja taimede kasutamine, segaviljeluse printsiipite järgi kasulike putukate kohalemeelitamisega jpt. on võimalik aeda kontrolli all hoida.

Ülalmainitud põhimõtete rakendamiseks oma aias, põllul, rõdul või kasvõi lillepotis  on erinevaid võimalusi. Siin keskendume mõnedele peamistele võtmesuundadele, mis töötavad hästi koduses väikeaias. Nendeks on:  konteineraiandus, Ruth Stout´i tehnika, biointensiivne aiandus, lasanjeaiandus, metsa-aiandus, ise-väetavad aiad , Jaapani looduslik maaviljelus ning samuti ka “tavaaiandus”.  Paljud nimetatud meetodite puhul ei ole algupäraselt ainult loomasõbralikke meetodeid kasutatud, kuid need on ümber vägivallatuks ümber kohandatud. Võib olla sobib üks neist lähenemisviisidest just sinu koduaia mikrokliima, soovide ja resurssidega.  Samuti on alati võimalik erinevaid meetodeid omavahel kombineerida.

Potipõllundus (konteineraiandus)

Konteinerites või pottides taimede kasvatamine loob linnakeskkonnas elavatele inimestele mitmekülgseid võimalusi taimede kasvatamiseks ning seda saab edukalt teha ka loomasõbralikult kasutades  näiteks taimset komposti. Oma kodust (lehe)komposti kasutades saad kindel olla, et see tapamaja jääke ei sisalda. Poest ostes ei ole see alati kindel, sest enamasti on NPK-väetised loomsete ainete põhised. Siiski, mõnikord on koostisosade kirjelduses välja toodud, et tegemist on taimse kompostiga.

Meliss, salat ning ristik armastavad koos kasvada

Potipõllundust saab harrastada nii rõdul, katuseaaias, terassil, betoonpindadel, saastatud maalapil, treppidel ning piiretele, käsipuudele või lakke riputatuna. Põhimõtteliselt ükskõik kus. Kui väga tahta siis saab ka vee all nagu üks Itaalia start-up Nemo´s Garden on tõestanud.  Konteinerites kasvatamise  boonuseks on see, et potte saab lihtsa vaevaga ümber tõsta ning sättida taimed just sinna, kus neile kõige soodsam paik on.  Potis kasvavad viljuvad toidutaimed nagu tomatid, kurgid ja baklažaanid armastavad kasvada hästi valgusküllases ja soojas kasvukohas.Kõige mõistlikum on kasvatatada taimi kontenerites, mil on all veemahuti, sest nii peab neid vähem kastma ning ka vett ei kulu nii palju.

Ruth Stout´i tehnika – tööta aias nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vaja

Ameerikas sündinud mitmete populaarsete aiandusteemaliste raamatute autor tuli ideele külvata seemned kündmata maale puhtast vajadusest. Nimelt pidi ta tihti liiga kaua ootama inimest, kes ta maad künnaks ning sage hilinemine päädis mõnikord isegi saagi luhtaminekuga, sest taimede kasvuhooaeg ei olnud tema kodukohas eriti pikk. Seetõttu otsustaski ta kord proovida, mis saab siis kui ta seemned kündmata põllule külvab. See töötas! Ta oli edust hämmastuses. Ruth Stout nimetas end ise “laisaks aednikuks”, sest ta üritas võimalikult vähe aias füüsiliselt rasket tööd teha, sest mida vanemaks ta sai seda keerulisemaks see talle muutus. Taimekasvatusega tegeles ta siiski kuni kõrge eani.

Ta arendas välja aiandustehnika, mis põhineb üksnes paksul taimedest multšikihil (vähemalt 20 cm). Maad ei kaevata ega harita kunagi, et mulla ökosüsteemi mitte häirida. Aja jooksul lagunev multš toidab mulla aineringet, ning hoiab selle viljakana. Samuti aitab multš säilitada maapinna niiskusetasakaalu ning pidurdab umbrohtude vohamist.  Seega rohimist jääb tunduvalt vähemaks, kuigi aega tuleks siiski pühendada  mitmeaastaste umbrohutaimede välja juurimisele. Aastal 2005. rajatud Vegan Põllumajanduse Võrgu(  Veganic Agriculture Network´ i) aias Kanadas kasutatakse Ruth Stout´i meetodit siiani edukalt. Ainuke “väetis”, mida aias kasutatakse on põhumultš, mida laotatakse maapinnale kaks korda aastas.

Päris "töövaba" aeda siiski olemas ei ole, kuid see ongi aianduse üks võludest - töö ei lõppe kunagi otsa
Päris “töövaba” aeda siiski olemas ei ole, kuid see ongi aianduse üks võludest – töö ei lõppe kunagi otsa

Vegan-mahe põllumajandus

Vegan mahepõllumajanduse pioneer Iain Tolhurst on 27 aastat edukalt ilma loomadeta  toitu kasvatanud ning teinud seda peamiselt katse-eksitus meetodil. Hetkelgi tehakse koostööd mahepõllumajandusuuringute keskusega( Organic Research Centre Elm Farm), kuna pidevalt avastatakse midagi uut, et maheviljelust edasi arendada ning veelgi enam mitmekülgsemaks ja efektiivsemaks muuta. Tolhursti farmis kasvatatakse isemajandavate kasvatusmeetodite abil üle 70 kultuuri ning 100 tonni toitu aastas. Kogu vegan mahe taimekasvatuse alustalaks on rangelt jälgitav viljavaheldussüsteem, mis on oluline selleks, et mulda mitte ära kurnata.

Edulugu vegan taimekasvatuses kasutamisest suurtootmises loe siit: Tulevikku vaatav mahetalu suurlinna külje all.

Loodusaiandus

Loodusaias on eesmärgiks kasvatada kodumaiseid põlistaimi ja nende eri sorte, mis on eelistatavalt mitmeaastased. Siia kuuluvad ka poollooduslikud kooslused nagu puisniidud ja loopealsed. Looduslähedaseks võib muuta ka ainult ühe aiaosa.  Kuigi aed on olemuselt vabavormiline  ja kergesti hooldatav peab ikkagi seal veidi tööd ka tegema, eriti alguses. Põõsaid ja puid on vaja kärpida, mõne liiga kiirelt kasvavate(invasiivsete) taimede vohamist kontrolli all hoida ning vajadusel noori taimi külma eest katta.  Sakslane Markus Gastl on loonud loodusaia putukatele mõeldes. Tema “kolme tsooni aed” püüab leida kuldset keskteed looduse ja inimese vajaduste vahel ühendades tarbeaia metsiku loodusega.

Biointensiivne aiandus

Aednik ja biontensiivse aianduse uurija John Jeavons küsis, “ Milline on kõige optimaalsem meetod kasvatamaks võimalikult väikesel maalapil ühele inimesele piisavalt toitu, mis oleks ka pikas perspektiivis  jätkusuutlik?”

Selle küsimuse esitasid ilmselt endale ka enamus iidsetes tsivilisatsioonides elanud inimestest, kuna sarnane tehnika oli kasutusel nii Vana-Hiinas,-Kreekas kui ka Mayade kultuuris. Pärast aastakümneid uurimustöid ja teste tehes arendas J.Jeavons biointensiivset aiandusviisi edasi. See meetod on oma olemuselt loomasõbralikke põhimõtteid järgiv, kuna loomakasvatus võtaks enda alla liialt palju maad ning kasutab ebaotstarbekalt palju resursse. Mulda kobestatakse topelt-kaevamise (double-digging) meetodi abil, kuna siis saavad taimejuured õhulises kobedas mullas sügavamale tungida, selle asemel, et üksteisega maapinna lähedal ruumi pärast konkureerida. Taimed istutatakse/külvatakse tihedalt üksteise kõrvale ning peenardesse on valitud just sellised, mis rahuldaksid aastase toiduvajaduse.

Loe ja vaata biointensiivse meetodi kohta edasi Ecology Action´i veebilehelt või lae tasuta alla raamat.

Kaevevaba kuhikpeenar ehk “lasanjepeenar”

“Lasanje”-aianduse eesmärk on moodustada orgaanilist materjali maapinnale üksteise peale laotades kihiline peenar. Kuna maad ei kaevata, ega harita, on see suurepärane viis mulla elustiku aktiivsust suurendada ning seeläbi mulda pikaajaiselt hea tervise juures hoida. Meetodi plusside hulka kuulub ka see, et peenra ümberkaevamise vaev jääb ära ning seega sobib see neile, kes soovivad vältida liigset füüsilist aiatööd. Peenra valmistamisel tuleb musklirammu siiski kasutada, kuid hiljem jääb seda tunduvalt vähemaks.

Kaevamata maapinnale laotatakse mitu papi- või ajalehekihti. Orgaanilise aine kihid asetatakse selle peale: vahelduvalt “pruunid kihid”(lehed, väiksed oksad, ajaleht, papp) ja “rohelised kihid” (vanad puu-ja juurviljad, niidetud rohi, umbrohud, mis ei ole veel seemneid moodustanud). Umbrohud tasub panna kõige sügavamale, et neil ei oleks võimalus päevavalgele kasvada. Kui algselt teha peenar umbes 60 cm siis  peagi kiire lagunemise tõttu on peenar kõrgusest tublisti alla vajunud seega iga paari aasta tagant tuleks ülemisi kihte uuendada. Orgaanilise aine kõdunemine rikastab mulda toitainetega ning tõstab peenra temperatuuri ja loob sellega taimedele ideaalse kasvupinnase. Kui sul on piisavalt materjali käepärast, on seda metoodikat võimalik rakendada kasvõi linnas betoonil või viljatul kaljupinnasel.

Vaata, kuidas lasanjepeenart teha siit: Kastmisvaba kuhikpeenar

Metsaaiandus ehk toidumets

Toidumetsa rajamise eesmärgiks on luua mitmekülgselt liigirikas puude-, põõsaste- ja taimede kooslus. Palju kasutatakse metsaaianduses ära vertikaalset pinda, kasvatades taimi väikesel maaalal mitmel erineval tasandil.

Näiteks roniv aktiniidia ehk põhjamaa kiivi võib panna kasvama mõne puu või kõrgema põõsa najale.  Vilja-ning pähklipuude all võivad kasvada marjapõõsad, maitsetaimed, köögiviljad ning samuti õhust lämmastikku siduvad maapinna viljakust toetavad taimed (ristik, lupiin). Toidumetsa rajamine nõuab põhjalikku etteplaneerimist, aega kasvamise, piisavalt suurt maad ning palju tööd, kuid on pikas perspektiivis isemajandav ning vähe hooldust vajav süsteem.

Lühiket videot ühest Inglismaal asuvas metsa-aiast saab vaata siit. Sama aia ning metsaaianduse ehk agrometsanduse kohta saab edasi lugeda siit.

Permakultuur

Permakultuuri eesmärk on disainida põllumaa ning aiad jätkusuutlikult, et pikaajaliselt inimeste ja maa vajadusi rahuldada. Hoolikalt ümbritsevat looduskeskkonda jälgides püütakse seda matkida ning kohaldada sobivaks konreetsetes klimaatilistes tingimustes olevale aiale. Vegan-permakultuur on edasiarendus tava permakultuurist erinedes peamiselt selle poolest, et esimene rõhub meetodite juures rohkem eetilistele ja sotsiaalpoliitilistele aspektidele.  Vegan-permakultuur taunib kõiki vägivallapõhised aiandusviisid ning aitab maalähedasi viise kasutades looma-ja kliimasõbralikke aedu rajada.

Vaata teisi permakultuuriga seotud postitusi siit: Permakultuur

Ise-väetavad aiad (Les jardins auto-fertiles)

See, laisale aedlikule meelepärast nime kandev aiandusmeetod, on sarnane permakultuurile. Ise-väetava aia meetodi töötas välja prantslanna Emilia Hazelip ning edasi arendas seda Kanadast Quebec´ist pärit Rejean Roy poolt .

Peamiselt kasutatakse selle meetodi puhul alalisi kõrgpeenraid, püsivat kattetaimestikku, multšiks komposti ja mitmekesist taimestikku kõigis peenardes. Üks oluline aspekt Ise-väetavate aedade juures on see, et  maapind peab alati taimestikuga kaetud(mitmeaastased taimed, järelkülv) ning ronivate taimede jaoks kasutatakse vertikaalset tasandit. Lehtedest ning oksakestest tekkinud biomass jäetakse maapinnale pehkima ning juured loomulikul viisil maa alla lagunema.

Kolmeks Ise-väetava aia põhielemendiks on kõrgpeenrad, veesilmad ning puud. Nende elementide omavaheline kombineerimine tuleb aiale kasuks, sest suuremas plaanis on eesmärgik luua taimede abil võimalikult dünaamiline isetoimiv ökosusteem.

Siin on üks lühidokumentaalfilm innovatiivsest kanada aednikust Philip Forrer´ist, keda permakultuuri kogukondades teatakse, kui “tüüpi lühikeste pükstega, kes kasvatab hiiglaslikke köögivilju”. Filmis jagab ta nõu Hugelkultuuri põhimõttel rajatud kõrgpeenra valmistamisest ning selgitab, mis on elektrokultuur. Aastakümneid väldanud katsed Hiinas on näidanud, et elektrokultuuri meetodeid kasutades on võimalik saaki ilma agrokemikaale kasutamata märkimisväärselt tõsta.

Shumei ehk Jaapani looduslik maaviljelus

Ristik haljasväetisena Shumei põllul Saksamaal
Ristik haljasväetisena Shumei põllul Saksamaal

Jaapani loodusliku maaviljeluse idee arenes välja samal ajal, 20. sajandi alguspoolel, sõltumatult Põhja-Ameerika mahepõllumajanduse liikumisest. Enamus Shumei praktiseerijad kasutavad taimede kasvatamiseks 100% vegan-tehnikaid.  Organisatsiooni vaimne liider Mokichi Okada tuli 1930ndatel välja väetise-vaba ideega, mille ta hiljem nimetas looduslikuks maaviljeluseks. See erineb klassikalisest mahepõllumajandusest kahe aspekti poolest: viljavaheldust ei toimu, ning looduslik maaviljelus on osa Shumei spirituaalsetest püüdlustest muuta maailma ilusamaks ning rahulikumaks paigaks. Shumei meetodist loe pikemat postitust Jaapani mahepõllumajandusest. 

Eraldiseisva loodusliku maaviljeluse haruna arendas raamatu “Ühe kõrre revolutsioon” kirjutanud farmer ja filosoof Masanobu Fukuoka ei pooldanud põhimõtet, et  köögi-ja teraviljade kasvatamiseks peab ilmtingimata maad kaevama (kaevevaba meetod). Sarnaselt permakultuuri ideede põhimõtetele julgustas ta hoolikalt jälgima kohalikku ökosüsteemi ning looduse tsükleid. Lühifilmi Masanobu Fukuokast saab vaadata siin.

“Ühe kõrre revolutsiooni” inglisekeelse raamatu saab alla laadita siit. Raamatu  eestikeelset versiooni peaks saama raamatukogust ja kuna raamatu trükitiraaž oli ainult 500 eksemplari ja seda on võimalik osta ainult tõlkija, Andres Rattur, käest nagu maaviljeluse eestikeelsel koduleheküljel kirjas on.(koduleht kahjuks ei eksisteeri enam, ning me ei tea kuidas A.Ratturiga ühendust saada)

Ruutmeetriaiandus

Ruutmeetriaianduses kasutatakse avatud põhjaga kõrgeid kaste, mis moodustavad maapinnale võre. Ruutmeetrisuurustesse või väiksematesse (30X30 sm) kastidesse pannakse kerget mulda ning komposti.

Igasse kasti istutatakse või külvatakse optimaalne arv taimi/seemneid, arvestades muidugi nende tulevast suurust(näiteks 30 X 30 cm puhul; üks kapsas, neli salatitaime või kuusteist porgandit).Seltsilistaimed pannakse tavaliselt samasse ruutu kasvama.  Kui taimed on juba maas, vajab ruutmeeteraed vähem kastmist ja rohimist, kui tavaline aiapeenar.

See tehnika sobib hästi inimestele, kes eelistavad aianduses lineaarset käsitlusviisi ning teaduslikumat lähenemist. Ruutmeetriaia meetodit on lihtne kohandada ka linnatingimustele ning piirkondades, kus muld on saastunud, kuna maaharimiseks kasutatav substraat tuuakse mujalt ning ei puutu vajadusel maaga üldse kokku. Samuti sobib meetod liikumispuudega inimestele, kuna ruutvõrgustiku võib ehitada ka näiteks laua või platvormi peale.

Lühikest õpetust, kuidas ise sellist aiapeenart valmistada, saab vaadata siit.

Eesti keeles on samal teemal ilmunud ka raamat Mel Bartholomew”Ruutmeetriaiandus”.

Tavaaiandus

Tead ju küll, millest jutt käib! Tavalisest koduaiast muidugi, kus maad igal aastal kaevatakse ning taimed on sirgetesse ridadesse istutatud. Suurem osa aiandusraamatuid ja veebilehekülgi räägivad just sellest meetodist. Ka nii on võimalik edukalt ja loomasõbralikult taimi kasvatada. Tee kindlaks, et väetised ja kõik muud lisandid oleksid taimset-või mineraalset päritolu. Mulla viljakust tõstvateks lisanditeks on kompost, vetikad või lutsernipulber, kõdunenud saepuru, hakkepuid, kuid taimsed võivad olla ka  vedelad maheväetised. Sel juhul peab hoolikalt silti lugema, kuigi Eesti kaubanduses on juba olemas erinevaid vegan-rohenäppudele mõeldud väetisi.