Ehk, kuidas töötada aias nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vaja? See on ju see millest me kõik aeda omades unistame, onju? Ameerika aiandusentusiast Ruth Stout arendas oma meetodid välja praktilistest vajadustest lähtuvalt.

Ameerikas sündinud mitmete populaarsete aiandusteemaliste raamatute autor tuli ideele külvata seemned kündmata maale puhtast vajadusest. Nimelt pidi ta tihti liiga kaua ootama inimest, kes ta maad künnaks ning sage hilinemine päädis mõnikord isegi saagi luhtaminekuga, sest taimede kasvuhooaeg ei olnud tema kodukohas eriti pikk. Seetõttu otsustaski ta kord proovida, mis saab siis kui ta seemned kündmata põllule külvab. See töötas! Ta oli edust hämmastuses. Ruth Stout nimetas end ise “laisaks aednikuks”, sest ta üritas võimalikult vähe aias füüsiliselt rasket tööd teha, sest mida vanemaks ta sai seda keerulisemaks see talle muutus. Taimekasvatusega tegeles ta siiski kuni kõrge eani.

Multšitud selleritaim

Ta arendas välja aiandustehnika, mis põhineb üksnes paksul taimedest(hein, põhk) multšikihil (vähemalt 20 cm). Maad ei kaevata ega harita kunagi, et mulla ökosüsteemi mitte häirida. Aja jooksul lagunev multš toidab mulla aineringet, ning hoiab selle viljakana. Samuti aitab multš säilitada maapinna niiskusetasakaalu ning pidurdab umbrohtude vohamist.  Seega rohimist jääb tunduvalt vähemaks, kuigi aega tuleks siiski pühendada  mitmeaastaste umbrohutaimede välja juurimisele, et ennetada nende levimist.  

Taimede istutamiseks kraabitakse põhj/hein eemale ning hiljem kui taimed on suuremad pannakse multši vajaduse juurde, et maapind oleks ümbert kaetud. Liiga varre lähedale ei tohiks multši panna, sest siis on oht liigniiskuse tekkeks, ning hallitust vohamiseks.

Miinused: Niisked ja jahedad suved võivad luua nälkjatele ja tigudele põhu/heina alla mõnusa pelgupaiga paljunemiseks.

Jälgi meid siin
error0
Tweet 20
fb-share-icon20