Eelmisel nädalal ühel kohalikul igakevadisel riiete vahetamise üritusel. Eelmistel kordadel olen sinna viinud kotitäie asju, kuid seekord ainult 5 riideeset. Meie garderoob ei ole aasta jooksul väiksemaks jäänud, kuid olen suutnud paljud asjad õhukindlatesse vaakumkottidesse nii ära pakkida, et nad on silma alt ära ning ootavad aega, mil ma saan taas kanda pluuse, mis eest lahti ei käi.Jube tüütu on sellistega last imetada, kuna liigume palju ringi ning tihti annan talle süüa õues.

Ideaalis tahaksin vaakumkottide asemel midagi vastupidavamat ning plastikuvaba kasutada, kuid sellist lahendust ei ole vist keegi veel leiutanud. Tahaks vähem tarbida, kuid reaalsuses on mul on ikka veel liiga palju asju.

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis asjade hullusest. Läänlastel on ikka jube palju neid. Briti kodud on enamasti üsna väikesed, kuid neil on nii palju kola!! Paljud armastavad veel koguda igasuguseid vidinaid(poliitikute figuure ja mundrite aumärke). Olen paaris sellises kodus olnud ning ausaltöeldes tuli mul kerge klaustrofoobia peale ning tundsin, et need asjad matavad mu selge mõistuse kiiresti elusalt maha. Eriti vanema põlvkonna  inimestel on nipsasjakesi väga palju ning tihti renditakse nende jaoks konteiner, sest koju ei mahu need enam ära. Olete ju näinud küll neid sarju, kus konteinerhoidlat üritatakse oksjoni abil tühjemaks müüa. Ja siis peavad hoopiski lapsed või lapselapsed selle kola eest hoolitsema kogu selle matusekorraldamise ja leinamise kõrvalt.

Döstädning ehk rootsi keeles “surmaeelne koristamine” rõhub just sellele, et vanemad inimesed peaksid elu lõpu poole püüdma oma kolast nii palju kui võimalik enne surma lahti saama veetes nende objektidega viimast korda aega, meenutades, mida konkreetne asi neile tähendas(kui seda enam ammu kasutatud pole) ning siis objektiga hüvasti jättes. See on natuke sarnane Marie Kondo “Rõõmukübemetele”(Spark of Joy) ehk kui objekt sinust mitte mingit positiivset emotsiooni ei tekita, anna või viska ta ära, muidu võtab ta su elus lihtsalt tarbetult ruumi.

Mul veel nii palju asju õnneks kogunenud ei ole, et mul ei oleks kindlat ülevaadet asjadest, mida oman, kuid mõnikord on küll tunne, et olen sinna teel. Eriti on nii lapsega, sest talle kingitakse miljon asja, millest paljud olen teadlikult ära pannud, sest ta mängib hetkel alla aasta vanusena ju tegelikult neist ainult paariga. Lemmikmänguasjadeks on hoopis päris asjad nagu kulp või purgikaaned. Aga maal elades on ikkagi vaja omada teatud asju, mida kohe poest või netist tellida ei ole võimalik ning väikeste tööriistade puhul on igasugused laenutused tore idee, kuid lõppude lõpuks tuleb siin mängu iga inimese terve mõistus. Paljud asjad lihtsalt lõhutakse ära, kas siis tahtlikult või oskamatusest, sest paljudele inimestele justkui tundub, et kui nad ise asja ostnud ei ole puudub neil vastutus.

Leidsin netist orjanduskalkulaatori, mille abil saab umbkaudu teada, kui mitu inimorja sinu heaks maailmas töötab. Lääne ühiskond ju funktsioneerib suures osas 3-maailmast tulevate hüvede najal ning olgugi, et Eesti ühiskond ei ole veel õnneks päris läänestunud ning hullunud tarbjamentaliteeti omaks võtnud kasutame me siiski kas otseselt või kaudselt modernse orjatööstuse ohvrite tööjõudu. Selle kalkulaatori järgi töötab minu heaks 33 orja. Vaata, kui palju sinu heaks töötavad? Sinna juurde pole arvestatud ka kõiki neid põllumajandusloomi, kes igapäevaselt odava inimtoidu nimel surema peavad. Vegankalkulaatori järgi on see arv ühe inimese kohta aastast 365.

Aga tegelikult on ju nii mugav kõike Amazonist ja Ebay´st tellida, onju? See on meie jaoks nii lihtsaks tehtud. Samal ajal kaovad väikselt füüsilised poed ära ning väikelinnades jäävad poed tühjaks. Nende asemele on äärelinnadesse kerkinud hiiglaslikud laohooned. Ma ei tea täpselt, mis selle kõige positiivne tulem oleks, kuid inimliklikult vähem mõtetuid kiiroste tehes saab võib olla vähendada nõudldust kola järele, mis nii kui nii ostuga sama kiirelt prügimäele lendab. See kehtib minu meelest ikka ka siis kui on tegemist teiseringi asjadega. Tihti ostavad inimesed kaltsukast isegi rohkem asju, sest need on odavamad ning seega on asjade omamist endale lihtsam õigustada.

Ma ei tea, kas ülalnimetatud raamatud ka eesti keeles on ilmunud, aga igaks juhuks linkisin inglise keelsed versioonid ikkagi siia teksti ka.