Käisin hiidlannast värvi-ja ravimtaime raamatute autoril Aivi Maandil (78) külas ühel ebatavaliselt soojal sügispäeval. Om

al ajal loodusainete õpetaja ametit pidanud naine on lapsest saati metsa kippunud ning peab taimedega tegelemist siiani oluliseks väeallikaks.

Õrna uduloori tagant kumav päike on kogu loodusele justkui soekollase filtri peale asetanud. Vana palkmaja ees kõrguvad samblikuga kaetud vaher ja pihlakas mõjuvad selles valguses eriti silmapaistvatena. Heinamaalt kostuvate parvedesse kogunevate sookurgede huigete saatel koputan eeskoja uksele. Akna taha seinale hobuseraua juurde on kuivama riputatud värvikirevad parkjuured ja õlelilled. Sel hetkel mulle tõesti tundub, et Hiiumaal voolabki aeg aeglasemalt.

Mõne hetke pärast avaneb uks ning Aivi kutsub mu sooja tervitusega elutuppa ning kiirustab ise kööki vett keema panema samal ajal uurides, millist teed ma soovin. Kuna vastasin, et mulle sobib kõik peale musta tee piimaga pakkus ta välja sidrunliivatee. Ulatasin talle kaasa toodud kimbu magusalt lõhnavaid lillherneid teadmata, et hiljem ühe imeliselt meeldivalt lõhnava kimbu vastu saan!

_MG_6267web.jpg
Kuivavad õlelilled

Ravimtaimed ja suhe loodusega

Aivi õppis ravimtaimede kohta oma vanaemalt, kelle aias kasvas kõik mühinal. Ta olevat taimedega rääkinud, et nad paremini kasvaksid. Tema viiski Aivi esimest korda ravimtaimi korjama.

Saabuval rõskel aastaajal on ringi liikumas palju külmetushaigusi ning organismi üldtugevdamist peab Aivi kõige olulisemaks. Kuuse-ja männikasvud, islandi samblik, mustsõstra lehed, nõmm-liivatee, kalmus ning põdrakanep tõstavad immuunsust ning aitavad külmetushaigusi ennetada.

Kui organism on juba haiguse poolt nõrgestatud soovitab Aivi keha jääkainetest puhastamiseks ning ning toksiinide väljutamiseks põldosja, musta pässikut ning kasepungi-ja lehti.

Kooliaiandus ja loodusmatkad

Aivi on Hiiumaal elanud juba pool sajandit ning neist 38 aastat kohalikus koolis õpetaja olnud. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist soovis ta Jõgevamaal asuvast sünnikodust võimalikult kaugele minna ning meretagune tol ajal piiritsoonis asuv Hiiumaa tundus selleks sobilik paik. Ta juhendas Emmaste põhikooli loodussõprade ringi, korraldas matku ning suunas õpilasi oma kogemusi paberile panema. „Kirjutamine on minu jaoks alati oluline olnud. Püüdsin ka lastes seeläbi looduse vastu huvi äratada ning tol ajal avaldati mitmed lood kohalikus ajaleheski„ meenutab Aivi.

Nõukogude ajal lõi ta kooli juurde hekiga piiratud ravimtaimede aia, mis kahjuks riigikorra muutudes huvi puuduse tõttu ära kaotati. Sel ajal oli kooli juures ka arvestatav katseaed ning bioloogia õpetamise oluliseks osaks oli praktiline põllumajandus. Lapsed said ise käed mullaseks teha, istutada, külvata ja sügisel saaki koristada ning järeldusi teha milliste meetodite kasutamine kõige parimini õnnestub. Alates 90ndatest muutus seegi osa aiast väga väikseks ning käisid õpilased graafiku alusel paar päeva suvisel ajatööl kaalikaid, kapsaid ja kartuleid rohimas. Mäletan endagi kooliaiast neid suvise aiatöö päevi, mil keegi seda väga teha ei tahtnud ning tundide viisi rohides ei tekkinud kahjuks üldse mitte erilist huvi tarbeaias kasvava vastu. Nüüdseks on see kahjuks täielikult välja surnud ning lapsed ei tea praktilisest taimekasvatusest eriti midagi.

Oleme Aiviga õue värsket õhku hingama ning aeda vaatama tulnud. Kukerpuu tumepunased viljad köidavad esimesena mu tähelepanu. Maitse on neil meeldivalt hapukas. „Siin kasvavad mul erinevad mündisordid – rohemünt, šokolaadimünt, õunmünt,“ lausub naine, samal ajal ulatades mulle kimbu erinevatest piparmündisortidest. „ Kasvuhoone on selleks hooajaks juba tühi. Mul olid seal tomatid ja paprikad. Talvekartuli võtsin juba eelmisel nädalal üles, „ sõnab Aivi ja viipab maja taga laiuvale vähemalt 40 ruutmeetrisele põllulapile. Kui oleme ringkäiguga põllu teise otsa jõudnud jään ühes vaos kõrguvaid daaliad, astreid ning hiidpäevalilli imetlema.

_MG_6254web

Taimedega värvimine

Aivi on väga paljude taimedega värvikatsetusi teinud. Looduslikest toonidest on kõige keerulisem saada olnud sinist, mis  üsna kiiresti maha kuluma kipub. Kasutades äädikat kinnistina on võimalik värvida järgmisi taimi: pajukoore, paakspuu, türnpuu, naistepuna, sibula, vereurmarohu, küpress-piimalille ning kärnoblikaga.

Peitsimine: Selleks on vaja segada 5 % äädikat vahekorras veega 1:4. Peitsimine on vajalik selleks, et värv paremini riidele kinnituks. Lase segu keema eraldi potis, lase veidi jahtuda ning lisa värvimata materjali. Kuumuta veel 20 minutit, kuid ära lase keema. Seejärel võta materjal potist välja ning lase vesi välja nõrguda. Seejärel lisa ettevalmistatud värvipoti sisse.

Taimedest värvi saamine: Haki taimed peeneks, aseta potti ning lisa 2 korda rohkem vett. Lase keema ning hauta tasasel tulel tund aega. Kurna taimeosad välja ja lisa nüüd materjal ning leota seal vähemalt tunni. Kui soovid tugevamat tooni on soovitatav hoida kuni 8 tundi. Seejärel loputa materjali jahedas vees seni kuni see jääb puhtaks.

_MG_6240web.jpg
Daaliad (Dahlia)

Soovitused algajale ravimtaimehuvilisele

„Kõigepealt jälgi oma organismi ning õpi taimede kohta, mis sinu enda terviseprobleemi puudutavad. Sel juhul on võimalik tunnetada, kas ravimtaime tarbimine mõjus või mitte. Samuti võid proovida taimede abiga lahendusi leida lähedaste inimeste probleemide puhul. Mis enda naha peal läbi proovitud nii naljalt enam ei unune,„ teab Aivi.

Loomad

Iga kord Aivi kirjutatud ravimtaimeraamatu “Poolsada tarvilikku kodumaist ravimtaime“ tagakaanele kiigates on mind painanud uudishimu, kuna fotol Aivi õlal istuv vares ei paista naist üldse kartvat.

Nimelt leiti koolipargis tugeva tormiga maha kukkunud puult üks elus varesepoeg ning muidugi kutsusid õpilased sündmuspaigale kohe bioloogiaõpetaja. Nad panid poja pappkarpi ning kuna ükski lastest ei olnud valmis talle hoiukodu pakkuma ja loodusesse ei oleks ta üksinda enam hakkama saanud viis Aivi ta enda poole. „Alguses oli teda keeruline sööta, sest ta ei osanud tervet vihmaussigi nahka panna. Pidin neid purustama, et ta neid väikeste tükkidena alla neelata suudaks. Toas elades tekitas ta alguses korraliku kaose, kuid hiljem õues elades temaga vähem muret. Kuna ta pidas mind oma emaks keksis ta kogu aeg mul järgi.“ jutustab Aivi.

Kahjuks kadus vares ühel ööl ning enam tagasi ei tulnudki. Kevaditi pidid aeda aega-ajalt uudishimulikud rebasekutsikaid külastama. Samuti oli kõikjal aia ümber maa väga kaootiliselt metssigade poolt üles küntud, kuid õnneks on kartulimaa nende poolt puutumata jäänud.

_MG_6222barbarissmaandiweb.jpg
Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris)

Stress ja õnnelik vananemine

„Kevadel, kui pikast talvest tekkinud stress on keha ja vaimu loiuks muutnud toob aias töötamine jõu tagasi. Värske õhk teeb tervisele head ning füüsiline töö paneb energia taas liikuma. Looduses ei ole võimalik end üksildasena tunda! Loodusest saadud inspiratsioon annab sisemist tasakaalu ja vaimujõudu. „mõtiskleb Aivi.

Elujõust pakatav naine leiab tasakaalu looduses käies. Ka tema maja ümber on palju puid, millest enamus on ta ise või lähedased istutanud. Aivi erilisteks lemmikuteks on maja kaks võimsat maja kõrval kasvavat kuuske. Sõbralikku sidet iseendaga ning perekonnaga peab Aivi väga oluliseks.

Aivi Maandi raamatu viimaseid eksemplare “Kodumaiseid ravimtaimi” saab osta siit.