Käisin Amsterdami botaanikaaias ühel jahedavõitu suvealguse päeval. Ühelt poolt müüriga piiratud aiapadrikus oli siiski veidi soojem. See üks maailma vanimaid botaanikaaedu on tegelikult on üsna pisike, kuid sinna on mahutatud väga palju erinevaid taimi. Paljud inimesed olid sinna aia tõmbenumbriks peetavaid putuktoidulisi taimi imetlema tulnud.

Sitked on need kärbsepüünised(Dionaea muscipula), huulhein (Drosera anglica) jt putukatest toituvad taimed tõepoolest olles kohastunud elama karmides tingimustes, kus pinnasest ei ole võimalik toitaineid kätte saada. Iga kord kui nendest taimedest juttu tuleb siis on kellelgi vaja kommenteerida, et aga mida taimetoitlased siis üksikul saarel teeksid? Sööksid üksteist? Lühike vastus: võib olla.

Pikem vastus: Väga ebatõenäoline, et keegi meist end elu jooksul Lost´i(mäletate seda seriaali?) stsenaariumit läbi peab elama ning kui see ka juhtuma peaks siis taimetoitlased ning kõik teised, kes peavoolu elustiili ei järgi tuleksid arvatavasti paremini toime, sest me oleme juba pidevatest kriitikanooltest piisavalt paks nahk kasvanud saamaks hakkama igasugustes olukordades.

Suurima tõenäosusega on üksikule saarele sattumise juures kõige keerulisem koostööd teha ning saarelt pääsemist planeerida nendega, kes esimest korda oma mugavustsoonist väljas on ning pidevalt nii iseenda kui ka teistega konfliktis on. Pidin lihasööjataimede juurest lahkuma, sest minu taha oli juba väike järjekord tekkinud, kuigi enne seda ei olnud seal peenra juures ühtki inimest, kes kõik tahtsid „ellujääjaid“ pildistada.

Amsterdamis on lisaks botaanikaaiale ka toreidaid parke, kus võib väga erinevaid merelinde väga lähedalt uudistada, sest nad on vist harjunud inimestega ning teavad, et neist peetakse lugu.