Hiljuti kevadises kaldaäärses männikus jalutades silmasin kaugusest ühktäkki midagi rohelist puude all lebamas. Niis soe veel ei olnud, et esimesed rohelised taimed oleksid maast tärganud ning merest uhutud kileräbal ei paistnud see ka olevat. Sinna poole kõndides ning viimaste lumeriismete kõrvale põlvili maha toetades ning leiule lähemale kummardudes, paistis et tegemist on klaasist kohvipurgiga. Olin sarnaseid varemgi adruvallidest pärast rannametsi üleujutavaid sügistorme leidnud ning paar on siiamaani kasutusel päikesest pastelseks pleekinud hispaaniakeelsed sildid peal, mis ühegi puhastusvahendiga siiani maha pole tulnud.

_MG_8493web

Kuna korgi kõrvalt pungitas välja samblatutt ei kiirustanud ma purki üles korjama, sest olin kindel, et küll leidub kaugemal asuval värskel adruvallil puhtamaid ning „uuemaid“ eksemplare. Ma olen sealt rannametsast tihti mereprügi ära korjanud, aga alati ei jaksa palju kaasa võtta. Pealegi, läbi tomingavõsa minnes võib juhtuda, et äsja rannast leitud või kaasa võetud kilekott on peagi räbalateks ning siis on rabedaid plastikpudeleid, puhastusvahendeid, purunenud võrke, vahtplasti jpm.kogu metsaalune täis.

_MG_8484web

Võib olla on see soovmõtlemine, aga suuremat rämpsu nagu vanad külmikud, monitore ja telekaid ei ole ma enam õnneks rannas vedelemas näinud. Hea seegi, kuid suurem osa merre sattunud prügist jääb aga ikkagi keskkonda, sest mikroplastikut on veel suurtelt aladelt keeruline filtritega varustatud laevadega ära puhastada, kuid siiski tunnen heameelt, et vähemalt mõnigi mereolend liigiomases keskkonnas ehk vähem piinarikast elu elada saab. Suurem osa prügist jõuab merre maismaalt kanalisatsiooni kaudu või on sinna lihtsalt maha visatud. Mida vähem ühekordsest plastikust kotte jm. pakendeid kasutada seda parem, kuid see ei ole päriselt lahendus, kuid sinnani läheb veel aega enne kui biolagunevad materjalid tavaliseks muutuvad. Seniks aga võiks eelistada vähem pakendatud kaupa ning vetsupotist vatitikke jms. mitte alla lasta. 

Võtsin merest tulnud kohvipurgi, mil sel korral ühtki etiketti peal polnud, kätte ning avastasin, et seal sees on elu. Läbi uduse klaasi paistis väikest kasvu sõnajala moodi taim. Arvan, et tegemist võib olla suga-sõnajalaga, kuid ma pole päris kindel. Neid ju päris iga päev ja kõikjal eesti metsades ei kohta. Ma ei tahtnud taimekooslust lõhkuda ja sealt purgist ideaalsest kliimast välja võtta, ega kuskile ümber istutada. Ta ise valis selle koha kasvamiseks ju! Too kohvipurgi terraarium tundus tol hetkel ideealseim paik. Purk oli sattunud kohta, kus päike just parasjagu puude vahelt läbi paistis ning purki soodsa mikrokliima oli loonud. Samuti kaitsesid lähedal kasvavad kadakad ja männid külmade tuulte eest. Purgi kaas oli veidike praokil seega arvatavasti „mini kasvuhoone“ poolvarjus vedeledes ülrkuumeneda ei tohiks ning liigne niiskus saab ka väljuda.

_MG_842222WEB1

Huvitav on jälgida kuidas loodus omatahtsi tegutseb ning lõunamaalt pärit kohvioad saare rannas ühe mitte kõige tavalisema sõnajala kasvu toetavad. Purki ma endaga kaasa ei võtnud ning loodan seda ehk järgmisel kevadel uuesti leida, sest taimel paistis purgis veel ruumi olevat. Küll jõuan ta siis hiljem metsa alla istutada, kui taimel kuhugi enam kasvada pole ja kohvioad ära kõdunenud on.

Mis on kummalisim asi mis oled rannast nodinud?